Pakri saarte looduskeskkond

Suur-Pakri saarel on paekalda kõrgus 4 m, Väike-Pakril 13 m. Panga jalamile on kuhjunud suured mere poolt kaldu olevad paeplaadid. Lubjakivipangaste allavarisemist soodustavad kivimeid läbivad ristuvad püstlõhed. Varinguid põhjustab mere murrutus.

Paekaldal avanevate arvukate allikate vesi pärineb saartel paelõhedesse imbunud sademeteveest. Valdavalt on tegemist pindalalise allikaimbega, vett nõrgub pikkadel paekalda lõikudel. Kuni 1939. aaastani saartel elanud pakrirootslased tarbisid joogivett kuni 8 m sügavustest salvkaevudest. Nõukogude okupatsiooni ajal võeti joogi- ja olmevett kuni 20 m sügavustest süvenditest, kuhu enne lahkumist kuhjati militaarjäätmeid. Joogivee vajaduse rahuldaks kuni 50 m sügavune puurkaev.

Alates 18. sajandist mõjutas elu saartel Vene impeeriumi plaan ehitada Pakri saarte ja poolsaare vahele muul. Ehitusmaterjali võeti Väike-Pakri idarannal paekaldast (nn Suur kivimurd). Paemurru põhja on kujunenud lubjarikas allikasoo, kus kasvab arvukalt haruldasi taimeliike.

Rohkesti (21) on suuri (ümbermõõt üle 10 m) rändrahnusid. Mõlemal saarel on üks looduskaitsealune rahn ümbermõõduga üle 21 m. Arvukalt ilmestavad suured rahnud maastikku Väike-Pakri läänerannal ja lõunaosas ning Suur-Pakri tammitee ja Lepiku küla läheduses.

Vabariigi Valitsuse 1998. aasta 5. mai määrusega nr 97 loodi Pakri maastikukaitseala haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse koosluste kaitseks. Lahustükina kuulub maastikukaitsealasse Väike- ja Suur-Pakri saare põhjaosa, saartevaheline meri koos Kappa ja Bjarrgranne saarega ning Väike-Pakri saare lõunaosa. UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmiseks esitati 2005. aasta jaanuaris Balti klint kaitsealade seeriana. Üheks esinduslikumaks lõiguks on esitatute hulgas Pakri maastikukaitseala.