Matkarajad

Pakri Saarte kaart: PDF 1,3 MB

Väike- ehk Ida-Pakri
Väike-Pakrit lahutab Paldiskist 3 km laiune Pakri väin. Otse Põhjasadama vastas paikneb endise Väikeküla poollagunenud sadamakai. Külast on järel vaid puude grupid ja mõned taluvaremed.
Liikudes mööda rannikut ülespoole, jäävad teele suur postvundament ja endine paemurd. Matkarada kulgeb mööda võimsat 4 km pikkust paeastangut, kus allapääsuvõimalused puuduvad. Tuultele avatud loopealne on kaetud madala kadastikuga, millele annavad värvi kollaste õitega põõsasmaranad ja hunditubakad, oranžide kobaratega kääbuspihlakad, pisikased ning kuuse roomavad vormid.
Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, pangalt avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse – 17 m.
Saare põhjatipus avaral Pliiku otsal paiknevad 1917. aaastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Tähelepanu pälvivad rannale langenud hiiglaslikud paelahmakad, mis nüüd kaitsevad astangut lainete eest (NB! Kaugele eenduvad paenukad on kruusa ja libeda rohuga kaetud, seetõttu tuleb siin olla väga ettevaatlik, eriti lastega!).Saartevahelise väina suudmesse lõikuval neemel on kolmeks lõhenenud suur rändrahn, väiksem seisab väina kaldal. Lahes on näha 3 laevavrakki. Läänesaarele viiva tammini jõudmiseks on targem siit üle kivise kadakavälu teele minna ja läbida sõjaväelinnak, sest kallast katab tihe roostik ja võsa. Linnakust paremale pöörav tee viib tammile, järgmise ääres on Lääneranna kivi ja paar väiksemat rahnu, otse minnes aga jõuab Suurkülla. Siit läbi saare kõndides saab tagasi sadamasse – selline põhiring on 12 km pikkune.

Suur- ehk Lääne-Pakri
Neemele jõudes jääb paremale rannavalliga eraldatud roostikujärvik. Vana vaatetorn on püstloodsete varjestamata redelite tõttu ohtlik, kuid hea ronija saab siit võrratu elamuse teda ümbritsevast vee ja maa stiihiast. Rauakoluhunnikutega liivase lahe kaldal saab supelda. Seejärel algab 6–8-meetrine pankrannik, rada juhib mööda klibuvalli loodesse sirutavale neemele (Albesäurn), mille tipus on 1920. aastatel püstitatud veidi viltune tuletorn. Pangal laiub kogu saare põhjaosa hõlmav lage, paljude järvikutega Looniit, mida on hoidnud võsastumisest ka pommitamistega kaasnenud põlengud. Kui on plaan mõlemad saared sama päevaga hõlmata, tuleb läänerannalt läbi loopealset kulgevat peateed pidi tagasi itta suunduda. Teele jäävad Suurkivi, rändrahnud ning suur Lihlviki rannajärv. Põhjapoolse „suure ringi” pikkus on umbes 24 km.
Läänerannalt jätkates viib looklev rada mööda järvikutest ja jõuab 3 km pärast Rannaküla (Ǻbyn) asemele, kus on näha vaid kivivaresid ja rohtunud teid. Viljaka lõunaosa tipu lähistel on 1890. aastal ehitatud Kivikiriku vare ja suhteliselt korras kalmistu.
Rannikul leidub liivaseid paiku supluseks, üle mere paistab (3 km) Pedase nina. Kuna saartevahelise väina rannik on soine ja võsastunud, tuleb liikuda teed pidi tagasi põhja poole, läbides ka Suurküla ning Lepikuküla, kus asusid sõjaväeosad. Peale seda viib tee üle tammi tagasi sadamasse. 
Saarte veheline sild on täna küll ületatav aga peab arvestama vähese turnimisega ja olema äärmiselt ettevaatlik.